Mida sa tahad?
Lugedes kirju, mis teilt mulle iga päev saabuvad, esitas üks lugeja mulle küsimuse, mis mulle väga meeldis: ta tahtis teada, kas on tõsi, et meie žestide tähendus muutub Itaalias piirkonniti. Vastan talle täna – ja teile kõigile.
Meie, itaallaste kohta öeldakse alati sama asja: me räägime kätega. Ühest küljest on see tõsi. Aga karikatuurid, mida meie žestidest tehakse, on mõnikord täiesti valed. Nii et täna räägin teile neist seestpoolt.
Alustame lihtsast asjast. Žestikuleerimine, nagu ka valjusti rääkimine, on lihtsalt meie viis panna kogu keha sellesse, mida me ütleme. Justkui tahaksime kätega sõnadele rohkem jõudu anda. Sõna ütleb, käsi rõhutab.
Igal žestil on oma tähendus. Ja sageli on samal žestil neid mitu, olenevalt sellest, kus sa asud.
Nagu murretega: Itaalias on kakskümmend maakonda, igaühel oma dialekt, mis võivad ka sama piirkonna sees külast külla erineda. Murretele, mis on imeilus asi, pühendame eraldi loo.
Ja žestidega on täpselt sama lugu.
Mõned, kes žestikuleerivad rohkem ja teised, kes vähem ning seda on näha, kui liikuda mööda poolsaart alla, põhjast lõunasse. Pidage alati meeles, et Itaalia on pikk ja ühest otsast teise muutuvad inimesed väga palju. Põhja-itaallased on eestlastega sarnasemad: ratsionaalsemad, jahedamad, kinnisemad. Sitsiillane seevastu on peaaegu nagu jokker: ta väljendab end kirglikult ja näeb elu hoopis teisiti. Osaliselt sõltub see ka kliimast: põhjas on külmem ja lõunas on peaaegu alati suvi.
Praegu ma ei hakka teile rääkima kogu Itaalia žestidest. Räägin teile enda omadest, ühe roomlase omadest, sest tahan jutustada teile oma lugu. Kui hakkaksin seletama teiste linnade žeste, oleks kohe mõni põhja- või lõuna-itaallane valmis minu väiteid ümber lükkama.
Roomas kasutame žeste palju. Aga kasutame ka üht teist asja, mida mujal nii ei kasutata: Roomas me puudutame üksteist. Nii öeldult võib seda valesti mõista, nii et ma veidi selgitan. Kui ma räägin kellegagi ja lõpuks küsin: „Said aru?“ Siis seda öeldes koputan talle käega kergelt vastu käsivart. Meil on vaja füüsilist kontakti. Tean, et teid, eestlasi, ajab see naerma, aga nii see on. See on natuke nagu kaks suudlust tervitamiseks, millest ma teile juba rääkisin: meil, roomlastel, on neetud komme rääkides üksteist puudutada.
Ja nüüd kõige kuulsam žest, see, millega meid kogu maailmas narritakse: käsi, sõrmeotsad koos ülespoole, mis liigub üles-alla. Karikatuurides teeb itaallane seda iga lause juures, justkui ei oskaks ta ilma selleta rääkida. See pole nii. Roomas on sellel žestil üks tähendus, ainult üks: „Mida sa tahad?“ See tugevdab küsimust. Ühe käega on see tugev küsimus. Kahe käega ja tõstetud häälega muutub see peaaegu otseseks rünnakuks selle vastu, kes on sinu ees. Ja see toimib ka vaikides – piisab, kui teed seda žesti midagi ütlemata ja teine on suurepäraselt aru saanud: „No mida sa siis täpsemalt tahad?“
Žeste, nagu sõnu, antakse põlvest põlve edasi. Neid õpitakse päris väiksena. Kui räägime lapsega, kes veel sõnadest aru ei saa ja tahame talle öelda, et midagi on hea, siis paneme nimetissõrme talle põsele ja keerutame seda: „See on hea!“ See on traditsioon, nagu pühapäevalõuna.
Žeste on meil palju, piirkonniti erinevaid. Aga kõik need teenivad sama eesmärki: anda jõudu sellele, mida me ütleme. Ja mõnikord muutuvad sõnad peaaegu tarbetuks: kaks inimest samast linnast, samast maakonnast võiksid rääkida ainult kätega, midagi ütlemata ja ikkagi teineteisest aru saada.