Kaheksateist „tere“ enne lõunat
Te naerate meie üle ja teil on õigus. Me räägime liiga palju, räägime valjusti ja vehime kätega nagu juhataksime nähtamatut orkestrit. Itaallane, kes tellib kohvi, näeb kõrvalt välja nagu kõiguks ta tüli ja armuavalduse äärel — ja vahel ongi ta mõlemat korraga.
Aga kui miski reedab meid rohkem kui käed ja hääl, siis on see üksainus sõna. Sõna, mida ütleme päeva jooksul nii palju kordi, et oleme lakanud seda kuulmast: tere.
Lubage mul jutustada teile ühest tavalisest hommikust.
Astun kodust välja. Trepimademel seisab neljanda korruse proua: „Tere!“ Astun lifti ja sisse tuleb härra, keda ma pole kunagi varem näinud: „Tere.“ Kaheksa sekundit koos ja selle ajaga oleme teineteist tervitanud, ilmast rääkinud ning väljudes teineteisele veel head päeva soovinud. Maja all kohvikus: tere kohvikuteenindajale, tere kahele leti ääres seisjale, tere isegi sellele, kes nurgas ajalehte loeb ega tõsta iial pilku.
Siis jõuan tööle. Ja seal algab tõeline maraton. Sest Itaalia kontoris ei ole olemas ühist „tere kõigile“, mis öeldakse korra ukselt. Ei. Tehakse ring peale. Kaheksateist kolleegi, kaheksateist „tere“, ükshaaval, üksteisele silma vaadates. Ja proovi sa ainult mõni vahele jätta — küll ta märkab ja mõtleb terve nädala, mida sa talle tegid.
Aastaid arvasin, et see on lihtsalt lobisemine, rahvuslik komme — oleme lihtsalt rahvas, kes ei oska vait olla. Siis kolisin kaugele ja alles eemalt sain aru.
Itaalia „tere“ ei anna edasi mingit infot. Ma ei ütle sulle, et päev on hea — mul pole sellest aimugi. Ma ütlen sulle midagi hoopis lihtsamat ja hoopis suuremat — ma nägin sind. Sa oled olemas.
Me oleme kaks inimest samas liftis, samas kohvikus, samal trepimademel ja üheks hetkeks pole meie vahel enam vahemaad. Enne veel, kui tean, kes sa oled, mis su nimi on või mis tööd teed, olen sulle juba öelnud, et sa oled olemas. Meie jaoks on „tere“ maailma kiireim viis öelda: sa ei ole üksi.
Siis jõudsin Eestisse. Ja kui ma esimest korda lifti astusin ja võõrale „tere“ ütlesin, nägin nägu, mida ma ei unusta: üllatus, hetk ehmatust ja siis väike, ülimalt viisakas peanoogutus. Nagu tahaks ta öelda: sümpaatne küll, aga milleks?
Siin sõidetakse liftis vaikides. Kohvikus ei segata inimest, kes loeb. Ja itaallase jaoks on see alguses väike maavärin: kas ma siis ei meeldi talle? Kas ütlesin midagi valesti?
Siis sain aru, et ei. Et Eesti vaikus ei ole külmus: see on teistsugune austuse vorm. Te ei tungi peale. Te jätate teisele tema ruumi, tema mõtte, tema hommiku. Seal, kus meie ütleme „sa oled olemas“ ja täidame õhu sõnadega, ütlete teie sedasama, jättes õhu puhtaks.
Need on ühe ja sama tunde kaks erinevat grammatikat — hoolimine inimesest, kes su ees on.
Sellepärast ma teile seda jutustangi. Järgmine kord, kui itaallane teid enne kohvigi kolme „terega“ üle valab, ärge arvake, et see on müra, ega sedagi, et ta teilt midagi tahab. See on lihtsalt tema viis — pisut kaootiline, pisut teatraalne, käed ja hääl kogu aeg mängus — öelda teile kõige lihtsamat asja: tere. Ma nägin sind. Mul on hea meel, et sa olemas oled.
Ja kes teab — äkki proovite homme liftis teiegi. Ütlete võõrale „tere“. Näete, mis näo ta teeb — vaatab teid nii, nagu mina alguses: sümpaatne küll, aga milleks?
Ja vastust teate te nüüd juba.