Ühte itaallast ei ole olemas
Kui eestlane ütleb „itaallased“, siis ma naeratan. Sest ma olen kohe rikkumas üht ta kindlat teadmist: „itaallasi“ ei ole olemas.
Seletan lahti. Itaalia on pikk ja kitsas maa — mere keskele visatud riba — ja sellel ribal ei ela üksainus rahvas: neid on sadu ja siinsete rahvaste kõige vanem harjumus on üksteisest eristuda. Esimene piir, mida kõik teavad, jookseb põhja ja lõuna vahel, ja selle peale on ehitatud aastakümnete jagu nalju: põhjamaalane täpne ja pisut külm, lõunamaalane räägib valjult ja naudib päikest. Need on tavalised klišeed, needsamad, mida me isegi omavahel kordame. Mina olen Roomast, keskelt — ja siit, ma kinnitan teile, on hästi näha, kui tõesed need naljad õieti vaid poolenisti on.
Alustame keelest, sest see on kõige hämmastavam. Meil ei ole üht murret: neid on sadu ja need muutuvad vahel isegi sama valla sees. Mängime ühte mängu. Pange ühe laua taha sitsiillane, sardiinlane ja milanolane ning paluge igaühel rääkida oma kõige kangemat murret, seda päris, seda vanaema oma. Ja mis saab? On täiesti võimalik, et nad ei saa üksteisest aru. Mitte natuke vaid kohe üldse mitte. Sest iga murre on selle paiga ajaloo allkiri — araablaste kõlad Sitsiilias, hispaanlaste jäljed lõunas, nende jäljed, kes tulid üle Alpide põhjapool. Iga org on hoidnud suus oma isandaid ja oma kaupmehi ning teinud sellest keele.
Aga keel, ükskõik kui palju see ka ei loeks, on vaid pealispind. See, mis tõeliselt muutub, on iseloom.
Inimene lõunast on avatud: talle meeldib rääkida valjult, talle meeldib lõbutseda, talle meeldib vahel harva teha mittemidagi — ja teha seda hästi. Mõelge Napolile, Pugliale , Sitsiiliale: sealsetel on inimestel on päike nende sees, mitte üksnes pea kohal. Põhjas on taevas hallim, kliima karmim ja iseloomud lähevad selgemaks, korrapärasemaks, hoolsamaks asju õigesti tegema. Ütlen teile itaallasena: põhja inimene sarnaneb mõneti teiega — põhjaeurooplasega, eestlasega. See tagasihoidlikkus, see täpsus, aja austamine. Kui te ühel päeval satute Milanosse ja kõik tundub pisut tuttav, siis pole see juhus.
Ja siin peitubki üllatus. See, kes vaatab meid väljastpoolt, mõtleb: itaallane on selline. Aga mingit „sellist“ ei ole. On üks itaallane iga Itaalia tüki jaoks — erinev vastavalt sellele, kus ta sünnib, kus ta kasvab, milline meri või mägi ta kõrval on.
Ja siis on veel üks asi, mida pean üles tunnistama ja ma ütlen seda muiates, sest see puudutab meid kõiki. On tõsi, et me kõik oleme itaallased. Aga sama tõsi on see, et igaüks meist on südames oma kodukoha väike patrioot. Roomlane on veendunud, et see, kes pole roomlane, ei hooma elu päris õigesti. Ja firenzelane mõtleb Firenzest täpselt sama ja napollane Napolist. See pole ülbus: see on armastus oma kodukoha, oma kellatorni vastu. Igaüks kaitseb oma torni, oma murret, oma toiduretsepti.
Ja retseptid on oponeerivad kõige rohkem. Üks ja seesama asi vahetab nime, kui te mööda “saabast” allapoole laskute: seda, mida meie Roomas kutsume „cocomero“, on põhjas „anguria“ ja mõnes lõunapool asuvas paigas saab sellest lausa „melone“. See on üks ja seesama punane vili — aga häda sellele, kes ütleb vale nime vales kohas. Kujutage nüüd ette tervet maad, mis on selline: sadat moodi öelda „leib“, sadat moodi teha kastet, sadat moodi teretada.
Just seepärast ma ütlen teile alati, kui räägin teile Itaaliast: ma räägin seda teile roomlase silmadega. Mitte uhkusest vaid ausameelsusest. Sest ma ei saa rääkida teile Itaaliast - seda tervikuna ei tunne ju keegi, isegi meie mitte.
Kujutage ette saarestikku. Palju väikesi saari, lähedasi ja ometi kaugeid, igaühel oma keel, oma söömise viis, oma mõtlemise viis. Väljast paistab see üksainus maa. Seest on need sada maailma, kes on kokku leppinud elada sama lipu all — ja kes jätkavad rõõmsalt üksteise narrimist.
Ühte itaallast ei ole olemas. On mosaiik. Ja kõige ilusam osa ongi just see: et iga kild, üksinda võetuna, jutustab isesugust lugu.