Terve maja on üks suur pere
Meil on üks ütlus, mis riimub, ja nagu kõik riimid, ütleb see suure tõe väheste sõnadega: itaalia keeles „la regina ha sempre avuto bisogno della vicina“ — kuninganna on alati vajanud naabrinaist. Isegi see, kellel on kõik — isegi kuninganna — vajab endale kedagi lihtsat ja lähedast, nagu naabrinaist. Pidage seda meeles, sest kogu jutu mõte ongi selles.
Ma tean, et paljude teie jaoks on kodu väike kindlus: sinu ruum, sinu rahu ja trepikoja naaber inimene, keda sa viisakalt tervitad ja vaevu tunned. Meil, vähemalt selles Roomas, kus mina üles kasvasin, oli vastupidi — ja ma räägin sellest teile, sest see on üks asi, millest ma kõige rohkem puudust tunnen.
Sellises töölislinnaosa majades nagu minu oma oli, olid seal elavad inimesed omamoodi üks suur laiendatud perekond. Majal oli palju korruseid, aga just trepikojas juhtus võlu: need neli-viis korterit, mis avanesid samale korrusele, olid tegelikult üksainus pere. Peaaegu kõik tundsid üksteist, teati perede lugusid — ja soovi korral mindi ka pisut sügavamale, sest naabrite vahel ei püsinud ükski saladus kaua.
Kirjeldan teile kolme pilti ja te mõistate paremini kui tuhat seletust.
Esimene on sool. Klassikaline stseen, leiate selle kõigist tolle aja itaalia filmidest: ema pliidi ääres avastab, et sool on otsas, samal ajal kui pastavesi juba keeb. Ja siis: „Maurizio, jookse kõrvalkorteri proua juurde, et ta annaks pisut soola, muidu ei saa süüa teha.“ Ja sina läksid, koputasid ja sool oligi olemas. Keegi ei pidanud arvet.
Teine on uksed. Lapsena jäeti koduuksed väga sageli lihtsalt lahti. Mitte hooletusest: sest elu oli jagatud, see käis ühest korterist teise, luba küsimata.
Kolmas on kõige kallim. Jõululaupäeval, pärast seda kui igaüks oli oma perega õhtust söönud, kogunes kogu trepikoja rahvas kellegi juurde — tombolat mängima (see on meie jõulubingo). Kõigepealt oma pere ja seejärel naabri pere, kelle andis saatus meile naabriteks.
Praeguseks, tunnistan, on see asi pisut hääbunud. Räägin seitsmekümnendatest ja kaheksakümnendatest; maailm on muutunud ja muutunud on see ka Itaalias. Aga suhted naabritega jäävad millekski, mida hoiame kõrgelt au sees ja põhjus on ühtaegu lihtne ja pisut kaval: kui täna vajan mina sinu abi, siis võibolla homme vajad sina minu abi. Üksteise aitamine väikestes asjades — näpuotsatäis soola, laste järele vaatamine, laenatud redel — paneb mõtlema palju rohkem kui esialgu paistab.
Ja kui minna sügavamale, mahub kõik see ühte ainsasse soovi, samasse, mis on peaaegu iga meie loo taga: soov moodustada gruppi. Itaallastele meeldib koos olla ja kõik, mis inimesi kokku toob, on teretulnud. Ühised õhtusöögid, jalutuskäigud, pühaku pidu, trepikoja tombola: need on sama näo eri palged. Taustaks on alati needsamad kaks asja — vajadus suhelda ja seltskondlikkus — mis juhivad vaikselt kogu meie igapäevaelu.
Just seepärast pole see rumal ütlus kuningannast sugugi rumal. Sul võib olla kroon, palee, kogu maailma kuld: hetkel, mil sul puudu on, on näputäis soola, on inimene, kes päästab su õhtusöögi, naabrinaine kõrvalasuva korteri ukse tagant. Ja siis tasub seda ust teada.
Õigemini: tasub ka enda uks lahti hoida.