Pühapäeval mindi vanavanemate juurde
Lugedes kirju, mis teilt mulle iga päev saabuvad, esitas üks lugeja mulle väga armsa küsimuse: ta tahtis teada, kuidas ma poisina pühapäevi perega veetsin. Siin ma nüüd olen, et talle vastata – ja teile kõigile.
Kui ma suletud silmadega pühapäevale mõtlen, siis ei näe ma nädalapäeva. Ma tunnen lõhna. See on mu vanaema valmistatud kastme lõhn (itaalia keeles sugo), mis podises pliidil aeglaselt juba varahommikust peale: paks, tume, täis erinevaid maitseid. Kui sa majja astusid, oli see kaste juba seal olnud, tundide kaupa. Omamoodi oli just tema see, kes kõige varem ärkas.
Tulge minuga tagasi seitsmekümnendate lõppu. Olen sündinud 1964. aastal, nii et räägin ajast, mil olin umbes neljateist/viisteist aastat vana. Valin just selle ea, sest just siis mõistsin ma, seda ise teadmata, mis on perekond.
Minu pere oli suur. Mu ema oli sitsiillanna, kes tuli Sitsiiliast, kandes endas väga tugevat traditsioonitunnet, peaaegu kirjutamata seadusi. Pühapäevane seadus oli lihtne: mindi vanavanemate juurde. Selle üle ei vaieldud. Hommikul said kõik nende juures kokku: meie, ema õed oma lastega ehk minu nõod. Väike rahva kogunemine.
Ja siis oli laud. Hiiglaslik pikk laud. Lauaotsas istus mu vanaisa, kõige vanem. Ta oli, kuidas öelda, meie perekonna president: tema andis suuna, kõiges. Kui tema rääkis, jäid teised vait. Sa võisid temaga mitte nõus olla, aga tema oli perepea ja teda kuulati lõpuni, hinnanguid andmata. Täna arvan, et see oli imeilus õppetund, mida tänapäeva noored kogevad väga vähe: kuulata vanu inimesi.
Nüüd seletan teile, mis on itaalia pühapäevalõuna, sest see pole lihtsalt söögikord: see on teekond. Alustatakse antipasto'ga ehk eelroaga. Siis tuleb primo, esimene käik – pasta – ja just siis astub lavale vanaema kaste, pärast tervet hommikut pliidil. Siis secondo, teine käik: liha või kala. Siis dolce, magustoit. Siis frutta, puuviljad. Ja lõpuks, möödapääsmatult, espresso, väike ja kange, mis lõpetab kõik nagu punkt lause lõpus.
Roogade vahel räägiti. Jutustati oma nädalast: head asjad ja ka need vähem head. Igaüks rääkis oma osa. Toit oli ettekääne; tegelikult oli see laud koht, kus perekond kord nädalas uuesti kokku sai. Ja mina, poisike, vaatasin kõiki neid inimesi, kes jutustasid ja kuulasid ja taldrikuid edasi ulatasid ja see tundus mulle midagi imeilusat.
Aga siis sai kell kolm pärastlõunal. Ja siinjuures ma pean teile ühe asja Itaalia kohta üles tunnistama: Itaalia elab jalgpallist. Kell kolm algasid mängud ja laua elevus kustus hetkega. Mehed, tol ajal oli meeste ja naiste vahe peres veel selgelt näha, tõusid püsti, võtsid väikese raadio ja istusid kõik selle ümber. Nad suitsetasid, kommenteerisid ja kuulasid saadet „Tutto il calcio minuto per minuto“ (itaalia keeles „Kogu jalgpall minut minuti haaval“), kus reporterid andsid sõna ühelt staadionilt teisele ja jutustasid mängudest otse-eetris, väikeste lõikudena.
Sellised olidki mu pühapäevad poisina. Kokkusaamine vanavanemate juures, sugulased, pikk laud, vanaisa rääkimas ja kõik hiirvaikselt teda kuulamas, road üksteise järel ja kell kolm ühine raadio kuulamine.
Kui ma peaksin sellest kõigest valima vaid ühe asja, mida tagasi saada, ei valiks ma lõunasööki ega jalgpallimänge. Ma valiksin veel kord astuda sellesse majja ja hingata sisse selle köögi lõhna: kaste, mis pliidil podiseb koidikust saati, selle vana ja armsa köögi lõhn. Lõhn, mida ma pole sellest ajast peale enam kunagi leidnud.