Kas sa saad aru, mida sa tegid?
Üks lugeja kirjutas mulle. Ta nimi on Itaalias Mirella. Mirella Mirtillo — see on nimi, millega ta Itaalias itaallannaks saab. Mitte varjunimi, mille taha peituda, vaid teine mina, mis kuulub talle niipea kui ta Itaaliasse jõuab — vabam, muretum, rohkem tema enda oma seal Itaalias. Tema Itaalia kodu uksekellal seisabki täpselt nii: Casa Mirtillo. Ta rääkis mulle oma esimesest reisist, aastal 2006 ja me jäime sellest pikemalt vestlema.
Mirella: Kas tead, kuidas ma esimest korda Itaaliasse sattusin? Kogemata. Oli üks konverents, olin ostnud piletid — kõige odavamad, need mida ei saa tagastada — ja itaallased tühistasid konverentsi kuu aega enne selle toimumist. Aga raha oli juba kulutatud. Ja siis ma otsustasin: lähen ikkagi. Kaks nädalat Roomas, augustikuus kõlas väsinud pereemale põnevalt.
Maurizio: Augustis! Kas sa saad aru, mida sa tegid? Augustis lahkuvad Roomast isegi roomlased ise. Nad panevad aknaluugid kinni, riputavad välja sildi „tulen tagasi septembris" ja põgenevad mere äärde. Alles jääb tühi linn, hõõguvalt kuum, kivid, mis öösel annavad tagasi päeva palavuse — ja turistid, kes uitavad uskumatul kombel keset seda ahju. Aga ma ütlen sulle: tühi Rooma augustis on maagia, mida sa septembris enam ei leia — see on täielikult sinu oma. Sina, ise seda teadmata, olid julgenud seda, mida meie ei julge.
Mirella: Julgus või rumalus. Palavus, mis tahtis mind tappa. Ja nii väike lift, et mina ja kohvrid ei mahtunud korraga sisse: sõitsime siis kordamööda, esmalt mina, siis kohvrid. Aga Rooma… need kivid, need inimesed, see soojus — ja ma ei räägi ainult päikesest. See viis, kuidas üksteisele otsa vaadatakse, kuidas räägitakse. Ma ei olnud kunagi midagi sellist varem näinud.
Maurizio: Sa siis tundsid seda — „viis, kuidas üksteisele otsa vaadatakse" — hoia sellest kinni, sest see on kõige tõesem asi, mis sa ütlesid. Meie räägime silmadega enne kui suuga. Ja siis, ma kujutan ette, tahtsid sa merd näha.
Mirella: Muidugi! Kaardil on Rooma mere lähedal. Kus sa sellega! Esmalt rongisõit ja siis jookse üle tulikuuma liiva, kui sa ei taha jalgu ära põletada. Ja rannad — suletud! Enne tuli kõndida kaua, et leida tükike vaba liivaranda ja merd. Meil, Eestis, on meri kõigi oma. Teie aga panete selle värava taha ja võtate raha sinna pääsemise eest.
Maurizio: Sul on õigus, sul on õigus, ma ei ürita ennast isegi õigustada. See on üks meie suurimaid veidrusi: võtame asja, mille hea Jumal tegi tasuta — mere — ja ehitame selle ümber aia ja siis paneme ridade viisi lamamistoole, nummerdatud kabiine, rannavalvuri, kes tunneb su isa. On inimesi, kes käivad samas rannaklubis, sama päevavarju all, nelikümmend aastat ja häda sulle kui sa selle ära liigutad. Meie jaoks pole see mere eest maksmine, saad aru: see on rituaali eest maksmine. Aga eestlanna suust, kellel on meri vaba ja lõputu, tundub see arusaamatus mõistetavana. Ma tunnistan: me oleme veidi absurdne rahvas.
Mirella: Ja siis öeldi mulle, et seal võetakse päikest palja ülakehaga. Nii tegin siis ka mina. Päikesekreem? Kindel ei. Plaanisin rannas olla ju vaid 3-4 tundi. Kõik päike tuli ju nö ära kasutada. Küll ma ühe päevaga korraliku päevituse saan, mõtlesin. Aga sain punaseks nagu paprika. Et Itaalia päike on kurjem kui meie oma, sellesse ma muidugi esialgu ei uskunud.
Maurizio (naerdes): Ja kuidas sa saidki uskuda! Sina tuled maalt, kus suvine päike paitab sind südaööni ega tee sulle midagi. Meil augustikuu päike ei paita: ta hammustab. See on esimene asi, mille iga välismaalane oma nahal ära õpib — sõna otseses mõttes. Ükski reisijuht ei kirjuta seda, sest keegi ei usu, enne kui saab, nagu sina, paprikaks!
Mirella: Aga see, mida ma tõesti ei mõistnud, on hoopis muu. Pärast ühte nädalat tahtsin minna Roomast kaugemale. Otsisin Itaalia kaarti. Ja ei leidnud. Minu küsimuse peale, et miks, vastas üks härra, samalajal vaadates mind nagu oleksin ma midagi väga tobedat küsinud: „Aga proua, te olete juba Roomas. Milleks teile veel midagi? Te olete juba maailma keskpunktis." Jäin sõnatuks. Kas oli tõesti nii veider tahta näha rohkem kui Rooma suutis pakkuda?
Maurizio: Ei, see polnud veider. Aga see härra oli sulle just kinkinud, ise seda teadmata, võtme, mis avab meid kõiki — ja see pole ülbus, pane tähele. See on kellatorn. Pead teadma, et itaallase jaoks on koht, kus ta ise on, kogu maailm. Ma ei räägi ainult Roomast. Neljasaja hingega küla seal küngaste vahel on kindel, et tal on maailma parim porchetta, maailma parim vein, maailma ilusaim väljak. Ja ta ei ütle seda kiitlemiseks: ta usub seda tõesti, kogu südamest. Meie ei reisi selleks, et maailma avastada, Mirella. Meie, sügaval sisimas, oleme veendunud, et maailm tuleb varem või hiljem meid vaatama. Ja tead mis? Roomas ta kaks tuhat aastat tuligi.
Mirella: Ja sellepärast siis polnudki kaarte. Itaalia kaarte. Olid erinevad Rooma kaardid ja see oligi kõik.
Maurizio: Just! Sellepärast polnudki kaarte. See on ühtaegu ilu ja needus, see meie pea. See paneb sind armastama iga oma õue kivi, nagu oleks see universumi naba — ja aeg-ajalt paneb unustama, et mäe taga on teine õu, teise härraga, kes on veendunud täpselt samas asjas.
Mirella: Igatahes kaarti ma ei leidnud, aga auto leidsin ja laenutasin. Sõitsime põhja poole — Toscana, Pisa, Siena, üks “agriculture” majutus keset oliivisalusid, varahommikune ujumine, imehea kohv ja croissant. Ainult, et palju aastaid hiljem ma avastasin, et põhjapool öeldakse brioche ja lõunas hoopiski cornetto. Sama asi! Aga millist Itaaliat ma siis üldse külastasin?
Maurizio: Mitte ühtki ja kõiki, kallis Mirella. Mina räägin sulle Itaaliast roomlase silmadega, aga vannun sulle, see muutub iga tee järel, kellatorn kellatorni järel. Leib muudab nime, kohv muudab maitset, „ma armastan sind" muudab murret. See kaardihärra oli sulle, ise teadmata, juba kõik ära öelnud: Itaaliat ei ole olemas. On tuhat maailma keskpunkti, üksteise kõrval, igaüks kindel, et tema on ainus ja parim. Ja kõige ilusam on see, et teatud mõttes on neil kõigil õigus.
Mirella (naerdes): Ja navigeerimise abiline autos, mille olime laenutanud, viis meid alati valele teele. Ja võibolla isegi õigemale teele, sest tänu valele navigeerimisele leidsime palju imelisi ja huvitavaid külakesi, mis muidu oleks nägemata jäänud. Üks vahva asi juhtus veel selle laenutatud autoga. Ühes linnakeses parkisin auto ja läksin jalutama mööda neid väga kitsaid ja kurvilisi teid ning ühel hetkel avastasin, et ma ei tea kuhu ma auto jätsin. Ei tänavat, ei seda platsi ja isegi mitte auto numbrimärki. Teadsin värvi ja marki - aga sellest oleks olnud tõenäoliselt vähe abi. Auto oli sinine ja Fiat Punto. Aga pärast mõningast otsingut olin ma taas selle armsa auto juures.
Maurizio: Ja see, näed, on kõige itaaliapärasem asi, mis sinuga kogu reisi jooksul juhtus ja sa ei pannud seda isegi tähele. Vale tee, või paralleelne õigega, sai rahulikult — ja lõpuks jõuab ikka kohale. Kui sa tahad ühel päeval tõeliselt mõista, kuidas meie mõtleme, ära vaata monumente: vaata, kuidas me autot juhime.
Ja siis ütleb Mirella mulle midagi, mis mulle pähe jääb: et see reis viis, neliteist aastat hiljem, millegi palju sügavamani. Millegini, mis muutis tema elu.
Aga see, ütleb ta väikese muigega, on juba hoopis teine lugu. Ja ma loodan, et ta jutustab selle mulle mõni teine kord.