Aga kuidas teie meid näete?
Elan Eestis juba neliteist aastat. Ja neliteist aastat on üks asi, mida ma iga kord tunnen ja tajun: seda pöörast armastust, mis teil eestlastel meie vastu on. Itaalia vastu, itaallaste vastu, kõige vastu, mis on itaaliapärane.
Väga sageli, kui ma kohtan uut inimest ja me hakkame rääkima, on esimene küsimus, mille ta mulle esitab, alati sama: „Miks sa siin oled? Sa oled itaallane, Itaalias on sul kõik: päike, nii palju asju… Siin Eestis ei ole midagi. Miks sa siia tulid?“
Iga kord, kui seda küsimust kuulsin, sain aru ka sellest, mis selle taga oli. On asjad, mida teame kõik: Itaalias on päike, hea toit, vein, traditsioonid, muusika. Aga ma oleksin alati soovinud minna nendes vestlustes veidi sügavamale. Ja paljudel kordadel see mul paraku ei ole õnnestunud ning seda ühel väga lihtsal põhjusel: keel. Me ei saa teineteisest päris lõpuni aru.
Nii et seda ma tahaksin tõesti teada. Mitte seda, mida teavad kõik: vaid just seda, mida arvate teie.
Ma jutustan teile igal esmaspäeval lugusid. Jutustan teile Itaaliast itaallase silmadega. Täna tahan asjad pea peale pöörata: seekord esitan mina teile küsimuse.
Milline on teie nägemus Itaaliast? Ja meist, itaallastest? Kas oskaksite kirjeldada, mida te tegelikult arvate?
Minu jaoks on väga tähtis seda teada, sest just see paneb mind iga nädal teile oma lugusid jutustama.
Kirjutage mulle. Ma loen kõiki teie kirju.