Küsimused, mida te mulle esitate
Ei möödu päevagi, ilma et keegi küsiks minult midagi Itaalia kohta.
Need ei ole peaaegu kunagi reisiajakirja küsimused. Keegi ei küsi minult muuseumi lahtiolekuaegu — selle leiab kolme sekundiga. Päris küsimused on teistsugused: miks te nii teete? Miks see asi on teie jaoks nii tähtis? Kas see on tõsi, mida räägitakse?
Ja peaaegu alati märkan sedasama: õiget vastust ei ole kuskil kirjas. See ei ole informatsioon, see on lugu. Komme, mida keegi ei ole kunagi üles kirjutanud, sest Itaalias peetakse seda iseenesestmõistetavaks. Ühe kogukonna lugu. Legend, mida räägitakse lauas ja mis ei ole kunagi ühelegi veebilehele jõudnud.
Neid vastuseid annan ma alati kiirustades, kahe asja vahel, paari minutiga. Siis saab õhtu läbi ja vastus jääb pooleli.
Otsustasin avada koha, kus need lõpuni rääkida.
Ütleme kohe välja, mis koht see ei ole.
See ei ole turismileht. Siit ei leia marsruute, kümne vaatamisväärsuse edetabeleid, pakkumisi ega soovitusi, mis aastaajal sõita.
Ja see ei ole ka nõuandeleht. Ma ei ole siin selleks, et öelda, mida te tegema peaksite.
Siin räägitakse lugusid. Sellest Itaaliast, mida väljastpoolt kohe ei märgata: sellest, miks asjad on nii, nagu nad on, lugudest, mis peituvad monumentide taga, kommetest, mis tunduvad folkloorina, aga millel on konkreetne põhjus, sõnadest, mida ei saagi tõlkida.
Itaalia, mis itaallastele endile tundub iseenesestmõistetav — ja just seepärast ei ole sellest kunagi kellelegi räägitud.
Ja rääkima ei hakka ainult mina.
Ruumi saavad ka eestlased: inimesed, kes on Itaaliaga päriselt kokku puutunud — kunsti, töö või elu kaudu — ja kes räägivad sellest enda vaatenurgast. Sest Itaalia siitpoolt vaadatuna ei ole ainult itaalia lugu. See on ka Eesti lugu, ja neid hääli tahan ma nendele lehekülgedele.
Kui mõni neist lugudest jääb teiega, olen oma töö ära teinud.
Tere tulemast.